Põldusid ja õuesid on hallidest aegadest taradega piiratud. Kestvam on kiviaed ning kivirikastel aladel on neid tehtud sajandeid. Siiski oli kiviaia tegu väga töömahukas ning osa põldudelt korjatud kive heideti põldude kõrvale lihtsalt raunadesse. Puumaterjalist aedade tegemine oli tunduvalt rentaablim ning seni kuni mõis või mõni manufaktuur või suuretoodanguline mõisa lubjaahi või mõni muu taoline puidukasutaja (Hiiumaal olid sellised ettevõtted Hüti klaasikoda ja Kõpu tuletorn) metsi ära ei laastanud, oli levinumaks maa-ala piiravaks tõkkeks puidust aed. Küla üldilmes olidki mitmesugused puu- ja kiviaiad tähtis element. Vanemal ajal piirati aedadega õued ja õueosad, koplid, põllulapid ning teed, sest vanasti liikusid loomad ringi vabalt (tänapäeval on loomad tarastatud). Puidu üldine vajadus ei olnud kaua aega nõnda suur, et see oleks metsi tõsiselt võinud kahjustada. Puid raiuti oma vajaduste ja heaksarvamise järgi sealt, kus neid oli soodsam kätte saada. Kasutati esmajoones külade ja asulate läheduses asuvaid metsi, laiendades sellega ka viljelusmaid. Kaugemad metsamassiivid elasid oma elu sisuliselt ürgmetsana.

Kogu Vana-Liivimaa olemasolu vältel oli metsaressursse kasutav tööstus ja puidukaubandus suhteliselt tühine. Olukord hakkas muutuma Rootsi valitsuse ajal. 17. sajandil töötas Narvas mitu saeveskit ning puidu eksport suurenes märgatavalt, nii et vahemikus 1664- 1697 andsid haldusorganid välja 6 metsa kasutamist reguleerivat määrust. 18. sajandit iseloomustab juba pidev muretsemine metsade halva olukorra pärast. 1713-1722 kulus tohutul hulgal metsamaterjali Vene sõjasadamate väljaehitamiseks Tallinnas ja Paldiskis. 1740-ndail aastail on olukord juba selline, et kubermanguvalitsus tahab hakata piirama ka talupoegade metsade kasutust – arutatakse isegi kuidas vähendada valgustuspeergude kasutamist, seati kahtluse alla laud- ja puukoorekatused, puukaigaste asetamine soosildadeks ning soovitati puuaiad asendada kiviaedadega. Eriti puuaedade küsimus oli pidevalt päevakorras.

Hupel kirjutas 1772. aastal:
Meie aiad seevastu on tõeline metsa raiskamine, sest nad nõuavad määratul hulgal puud: iga aiateiavas, ja neid kulub aastas miljoneid …. Need aga moodustadvad alles ühe kuuendiku aiast. Suur osa kevadest kulub üksnes aedade ehitamisele ja parandamisele. … Ainus kasu, mida me oma taradest oodata võime, on kariloomade viljast eemal hoidmine – väga nõrk põhjendus, kuna mõis ja talud oma suurte ja väikeste kariloomade juures karjaseid peavad. Ainult talupoegade sead uitavad karjatamata vabalt ringi, ja pühapäeviti tööhobused.“ Peamiseks aiaehitusmaterjaliks olid noored kuused. Rahvalaulus „Laevapuu“ räägib kuusk:

„Mind on loodud roika’aksi,
roika’aksi, teiba’aksi,
oras välja hoidijaksi,
vilja välja vahtijaksi,
kaera välja kaitsijaksi“
(Kuusalu)

Hueck kirjutab 19. saj. esimese poole lõpus: „Kõige tavalisem põlluaed Liivi- ja Eestimaal koosneb viltu teivaste vahele seotud hirtest. See nõuab, eriti teivaste ja nende kinnitamiseks vajalike vitste näol, milleks on enamasti noored kuused, üsna palju puud, on aga see- eest vastupidav, kerge parandada ja heaks kaitseks iga liiki kariloomade vastu“.
Puuaiad jagunevad: püstandaiaks, rõhtaiaks, varbaiaks palkaiaks, hangaseks (haone aed), ristteivasaiaks (soeselg). Mõnel pool lisandus veel rõhtsatest okstest punutud aed.
Enamlevinuiks olid rõhtaiad ja püstandaiad. Rõhtaia puhul kasutatakse ka nimetust lattaed ning see mis kujutas endast tara, milles vitstega ühendatud paaristeivaste vahele olid asetatud latid rõhtsalt. Rõhtaiaga piirati suuremad alad nagu karjakoplid ja ka heinamaad.
Varbaiad, tehti kolme rõhtlati vahele tihedalt põimitud kuuse ja lepaokstest. Selline tara oli tavaliselt nii tihe, et ükski loom sellest läbi ei pääsenud. Et kanad sellest üle ei pääseks, jäeti varbade ülemised otsad tasaseks lõikamata.
Püstandaiad olid samuti väga levinud. Teised kasutatavad nimed selle aiatüübi kohta olid: kurendisaed, korendusaed, roigasaed, tarasaed. See rajati vitstega ühendatud teibapaaride vahele kaldu asetatud teivastest (hirtest, roigastest), mille üks ots toetus maapinnale. Püstandaed piiras tavaliselt õuesid.
Vana tava kohaselt pidi aed korras olema enne jüripäeva, s.o 23.aprilli. Meeles tuleb pidada, et vanasti kasutati nn. vana kalendrit, mille järgi toonane jüripäev langeb tänasel päeval 6. maile.